Tegelikult see Mallele meeldis et teda taheti. Mis sest et pooleks tunniks või tunniks, parem seegi kui üldse mitte. Talle meeldis et mees ta rindu ahmis, jalgevahet kobas ja teda silmadega sõi.

Siis puhkes Malle õide, koketeeris, naeris, kummardus nii et rinnad dekolteest välja paistsid, hüpitas rindu, hööritas puusi ning andis igati mõista et ta saadaval on. Hiljem pidas ta seda juba normaalseks ja iseenesestmõistetavaks et mehed teda tahtsid.


Hääletada meeldis Mallele väga. Kord sõitis ta kuumal augustihommikul Tallinnast Paidesse. Mingi kummalise tuju ajel oli Malle peolt pagedes endale vaid ühe seal olnud poisi jope selga krabanud ja minema jooksnud. Eks olnud ta isegi purupurjus peaga ära tajunud selle poistekarja ihaluse ning mõistnud, et kui ta sinna jääb siis grupikast pääsu ei ole.


Hommik oli hingematvalt tuline. Läbi kuuma vine tõusid ja langesid lennukid, suured mustad laguainejutid järel. Malle oli Ülemiste kõrval teeservas juba poolt tundi seisnud kui lähenes sinine Moskvitsh. Moskvitsh peatus pidurite krigisedes.

"Kuhu soovite?" küsis muhe Saddam Husseini meenutav vuntsiga mees.

Mees oli suurt kasvu, ta särgikaelusest paistsid mõned hõbedased karvad. Mees oli mehine ja tugev. Ta särgi kaenlaalused olid tumenenud ja ta T-särgil oli Metallica pilt. Mall oli alguses üsna tõre. Mees oli aga meeldiv ja lõhnas erutavalt. Ta mõõtis Mallet pika pilguga pealaest jalatallani. Siis pani mees oma parema käe ta põlvele.


Malle lükkas käe kõrvale. Mees vaatas teda veel ja küsis siis üllatunult:

"Kuule kas sul selle jope all midagi ei olegi?"

Ta paistis siiralt hämmastunud olevat.

"Ei ole jah," ütles Malle ja tundis kuidas temagi erutub.

Malle keris Moskvvitshi akna alla ja tegi võõra, seljasoleva jope luku niipalju lahti, et ta rinnad kuni nibudebni näha olid. Mees vaatas teda taas pikalt, köhatas ja tõsines silmnähtavalt ning hakkas otsivalt pilguga teeääri kompama ilma, et mossel hoogu maha oleks võtnud. Veelkord pani ta käe Malle reiele, sedapuhku pisut põlvest ülapool. Malle ei lükanud ta kätt ära, vaid otse vastupidi, lükkas oma reit mehe käe all allapoole.


Mehe peente ja ilusate sõrmedega kämmalt liikus jõnksuga veelgi kõrgemale kuni see vastu Malle karust kubet puutus. Malle sulges silmad, kallutas end aknast tulvava õhuvoolu suunas, mis puhudeski kuum tundus ja niheles erutusest. Mees sirutas oma keskmise näpu ta häbememokkadeni ja tundis, et need on märjad. Siis võttis ta oma näpu, nuusutas seda ja pani suhu.

"Sa maitsed nii hästi", ütles ta. "Kas teeme varsti peatuse?" küsis mees murduva häälega.

Malle vaatas autoaknast mustavalgekirjusid lehmi ja noogutas. Mingid putukad purunesid kollase vere pritsides plõksatustega vastu auto esiklaasi.


Malle süda peksles meeletult ja ihu värises. Seda enam erutusest kui hirmust. Mees erutas teda meeletult ning puud ja lehmad sulasid ta silmis kokku üheksainsaks kirekarusselliks. Malle ihu kuumas, ta jalgevahe tulitas ning kiheles. Ta teadis juba mis kohe juhtuma saab ja ta ei suutnud seda ära oodata. Välja ta seda ei näidanud, otse vastupidi ta tegi näo justkui oleks ta sügavalt mõttes. Tuul mängis ta juustega, jahutas hõõguvat nägu ja punaselaigulist rinnaesist. Pisut enne Kose-Ristit keeras mees maanteelt paremale. Iga autojõnksatus männijurtest palisatud matsateel käis Malle jalgevahest läbi. Mees peatas auto, kargas uksest välja ning tegi Malle ukse väljastpoolt lahti.

Mallel ollid silmad kinni ja ta ootas liikumatult, lausa halvatult seda mis kohe juhtuma saab. Viimaks sirutas ta oma käe mehele vastu ning naaldus istmelt tõusnuna ta tugeva ihu vastu. Mehe käsi kobas ta tihkeid tütarlapsetuharaid ja siis torkas oma keskmise näpu juba sügavale Mallesse. Malle naeris ja kitkus mehe hõbedasi rinnakarvu nii et mees valust nägu krimpsutas. Väiksed kärbsed tunglesid Malle limasnahkadele et ka selle libedusest osa saada mis kohe kohe pidi midagi märksa suuremat vastu võtma. Ja siis see tuli, mehe sokkides jalad kraapisid sammalt kui ta alakeha Malle jalgevahel oma ringe tegi. Malle lõdvad rinnad hüplesid meeletult kord üle õla ja siis jälle alla alakõhuni välja ja ta kõrva ääres undas üksik keskhommikune sääsk...