|
kahekesi.com » jutud Pärnu suvi Lisatud: 16. Mai 2005 17:05 Selle aasta juuli esimesed nädalad olid ilusad. Päike tegi tõsiselt oma tööd, lihtsalt suurepärane algus suvepuhkusele, mis paljudel just algamas. Minagi lõin eile enda järelt ukse kinni, et see uuesti avada alles kuu aja pärast. Algavalt vabaduselt lootsin saada endale kena pruuni jume ja puhanud keha. Buss loksus aeglaselt Pärnu poole. Vaatamata sellele, et sohver ventilatsiooni täisvõimsusel töös hoidis, valitses sees kohutav palavus. Reisijad püüdsid aega kuidagi sisustada. Mõni saatis pingsalt silmadega aknast mööda vilksatavaid puid-põõsaid, teised lasid kõrvaklappidest kosta lemmikmuusikal. Oli ka neid, kes lihtsalt üritasid silma kinni lasta. Seda teed ei sõitnud ma mitte esimest korda ja nii oli iga kivi ja kurv mulle juba pähe kulunud. Lasin loiult oma pilgul üle mööda kihutava looduse libiseda, kui korraga meenus mulle, et kotis ootas kannatlikult oma järge üks põnev lektüür. Ettenägelikult olin end varustanud seks puhuks uue pornoajakirja viimase numbriga. Selles ajakirjas on alati midagi huvitavat ja kasulikku, mis on väärt äraproovimist. Püüdsin nii võimalikult vähe krabistada, sest kui palju neid kilesse suletud ajakirju siis ikka on. Ma ei tahtnud mutikestest naabrite liigset tähelepanu endale tõmmata. Esmalt lappasin ajakirja lihtsalt läbi, lastes silmal piltide peal puhata. Tabasin end keelega maialt huuli niisutamas. Mmm... mõnus! Ümbritseval polnud minu jaoks enam mingit tähtsust ja ma süvenesin lugemisse. Lasin oma kujutlusvõimel vabalt lennata ja nii sain ma justkui osaliseks neis lugudes, mis mulle lehekülje veergudelt vastu vaatasid. See võis olla kusagil Tori kandis. Ma olin jõudnud ühe õngevõetud noorukist jutustava looga huvitava kohani, kui mu kõrvu kostis mahe nooremapoolse naise hääl. See hääl sobis täielikult mu unelmasse. Just selline pidi olema naistegelase hääl. Hääl küsis: "On see koht on vaba?" Pilku tõstmata ja sõna lausumata tõstsin koti oma jalge ette põrandale. "Aga pudel," ei jäetud mind veel rahule, "kas istun sellele otsa?" Ikka veel ei vaadanud ma tema poole. Tilgatumaks kummutatud LX-poweri pudeli surusin seina ja istme vahele. Sõnadega "on jah" ja "okay" potsatas ta mu kõrvale poolenisti küljega istuma. Ilmselt oli ta pilk mu lugemisvarale langenud, mille illustratsioonid teps mitte sisus kahtlust ei jätnud. Tekkis tunne, et ühes ajakirjaga olin temas huvi äratanud. Lugesin lookese lõpuni ja panin ajakirja rahulikult kotti tagasi, justkui oleks tegu mingi tavalise raamatukesega, Nüüd sain mahti seda sissetungijat silmitseda. Ta oli tõesti noor. Oma kahekümne viiendat sünnipäeva pidas ta kõige rohkem paar aastat tagasi. Seljas kandis ta tumedat jakki ja hele lillakat seelikut, mille alumine äär rohkem küll võöle kui põlvedele lähenes. Tema helesinine pluus, mis suurepäraselt aimas järgi kõike seda, mis tema all peitus, sobis kokku ta silmade värviga. Ja kui te vaid oleksite näinud kuidas need silmad särasid... Aeg-ajalt me pilgud kohtusid ja iga kord kingiti mulle soe naeratus. Järjest rohkem sai selgeks, et neid õhetavaid põski ja sädelevaid silmi ei saa ainult palavuse arvele panna. Ja veel panin ma tähele, et ta püüdis mulle läheneda. Iga kord, kui buss teelookeid järgi aimata püüdes kiirust kogudes minu poole kaldus, laskis ta sellel sündida, aga kui buss uuesti otse sõitis, siis tagasi ta enam niipalju ei kaldunud. Lõpuks olid me kehad kontaktis, tema kints vastu minu oma ja ta rind mu käsivart müksimas. Mõned korrad tõmbus ta ka viisakust teeseldes eemale. Muidugi ta püüdis näidata, et kõik on juhuslik. Seda muidugi kogenematu silma jaoks... Otsustasin kannatlikult oodata, mida mulle veel pakutakse. Naine nautis täielikult olukorda. Tema elevil olek ja looritatu pilgud erutasid mind. Ta selg oli sirge ja keha pingul, pea kergelt küljele kallutatud. viis, kuidas ta nõtkelt oma käc ees oleva istme seljatoele asetas... "Justkui sütel istuks," mõtlesin endamisi muiates. Kaaslasega vesteldes tegi ta seda just nii kõvasti, et ma seda kuuleksin. Ise aeg-ajalt silmanurgast mulle pilke heites püüdis ta veenduda, kas ma ikka jälgin neid. Sel viisil anti mulle teada, et nad ei lähe kohale jõudes teps mitte koju, vaid otsejoones randa ja kavatsevad end seal praadida nii kaua kui vähegi võimalik. "Võtame teatavaks," mõtlesin endamisi. Kui buss punase tule all ootas võimalust bussijaama sisse keerata, asuti otserünnakule. Ta tõusis kiirelt oma kohalt ja asus riietust kohendama. Taipasin, et see vaatemäng oli mõeldud just minu silmadele. Pluus, seelik, juuksed... Keerasime jaama sisse, mootor seiskus ja uksed avanesid. Tõusin, et väljuda. Ta naaldus pingi seljatoele, et mind mööda lasta. Tundsin kerget värinat ta keha läbistamas, kui mu niuded teda kergelt riivasid. Ta sulges hetkeks isegi silmad, seejärel kinkis mulle üle õla sulni naeratuse. Bussi vümset nõksakut ära kasutades lasi ta oma ülevalt käsipuust hoidval käel mu õlale langeda. Libistas selle kiirelt õle mu selja ja peatas tuharatel. Ma peatusin, pöördushin ja astusin sammu tagasi. Kallutasin kergelt pead. ""Sun Set", hah..." küsisin tõusva hääletooniga ja suudlesin teda huultele. Asetasin päikeseprillid ninale ja väljusin. Mu kallis kaasa oli mulle vastu tulnud. Me embasime ja suudlesime teineteist. Üle abikaasa õla nägin, kuidas mu vastne tuttav meist möödudes viivuks tagasi vaatas. Me pilgud kohtusid ja ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ta tahtis ise mu embuses olla. lkka veel teineteise ümbert kinni hoides suundushime oma vastselt soetatud korteri poole. Palju meil seal veel asju polnud, aga üks mis kindlasti meie pesakest ehtis, oli suur ja lai abieluvoodi. Juba esimesel käigul mööblipoodi teadsin, et just see on see, mida me vajame. Sealsamas ristisin ma selle seksodroomiks. Ja lausa patt oli sel lasta tühjalt seista. Meie kehade lähedus kasvatas erutust tublisti. Ja hetkel, kui ta koridoris ust avada püüdis, surusin ta selja tagant vastu ennast ja suudlesin kaelale. Erutusest pudenesid võtmed põrandale. Oma pehme pepuga andis ta mulle ootamatu müksu, nii et ma tasakaalu säilitamiseks pidin paar sammu tagasi astuma. See andis mulle hea võimaluse ta seeliku alla püluda, kui ta aeglaselt kummardus neid üles korjama. Minu üllatuseks polnud tal püksikuid jalas. Samal hetkel tungis läbi koridoriakna ootamatult üksik päikesekiir ja peatus täpselt ta armugrotil, pannes iga karvakese eraldi kelmikalt sädelema. See tekitas tunde, et seal oleks justkui aura ümber. Tundsin, et teksad jäävad vägisi kitsaks. Rada, mis algas ukse juurest ja lõppes suure voodiga, oli kaetud seljast heidetud ja laiali pillutatu riietega. Meil oli mahti vaid teineteise jaoks. Tundsin enesel südant kurgus pekslemas ja teadsin, et ka mu naisuke on täiesti märg ja valmis. Ta heitis end voodile ja avas jalad. Lähenesin talle põlvili, sättisin oma lustipulga paika, peatusin hetkeks ja sisenesin temasse jõuliselt ja põhjani. Vastuseks kostis sügav ohe, ta selg tõmbus viimase võimaluseni nõkku. Alustasin aeglaste ja rütmiliste liigutustega. Naine väänles mu all nagu meeletu. Paistis, et tal ei lähe enam kaua. Peatusin hetkeks, vastuseks sellele kostis kiunatus. Otsustasin lõpetamisega venitada nii kaua kui vähegi võimalik. Mõne aja pärast jätkasin kiirete liigutustega, muutes pidevalt tõukesuunda. Ta nahale ilmusid higipiisad. Narrisin teda pidevalt tempot muutes veel mõnda aega, kuni taipasin, et just nüüd on õige hetk. Pingutasin kõiki alakeha lihaseid, et mu väikemees saavutaks oma paraadmõõtmed ja jätkasin purjetamist täispurjedel. Oh sa poiss! Pidin teda jõuga kinni hoidma, et ta mul otsast minema ei lendaks. Ootamatult klammerdus ta käte ja jalgadega mu külge. Ka mina kallistasin teda kõigest jõust. Samal hetkel jõudsime korraga nirvaanasse. Seletamatu tunne, nagu oleks me sõna-sõnalt üheks sulanud. Koos elatud aastate jooksul oleme õppinud teineteise keha hästi tundma. Teame täpselt millal mida ja kuidas teha. See ei tekita rutiini, hoopis vastupidi, see võimaldab meil järjest paremini teineteisele naudinguid pakkuda ja ideedest meil juba puudu ei tule. "No kuidas on, kas hakkame minema?" Ta tõusis ja hõljus vannitoa poole. Ah muidugi, me pidime ju maale tema vanematele appi heina tegema minema. Selle olin vahepeal täiesti unustanud. "Kuhu sul nii kiire on, ma pole veel korralikult kojugi jõudnud, juba tahad minema tuisata," vastasin ma ennast kõhuli keerates ja küünarnukkidele toetuma jäädes. Vee pladin summutas ta sõnad ja nii ei jõudnudki need minuni. Sulgesin silmad ja kujutlesin, kuidas ta voolava veejoa alla astub, pea kuklasse ajab, kuidas vesi ta näkku pahiseb, sealt alla kaelale ja rinnale valgub, kuidas nibud kumbki omaette tilga ehteks saavad, kuidas piisad ta karvakestel pärlendama löövad ja kuidas vesi jugadena ta reisi mööda alla voolates endale teed otsib. Ja mul läks uuesti kõvaks. Kunagi pole ma teda veel dushi all rahule jätnud. Tõusin, läksin vannituppa ja suudlesin teda kõhule. Ta võpatas ootamatusest, sest ta ei kuulnud mu tulekut. "Oled sina aga alles täitmatu," püüdis ta mind noomida. "Ütla, et sina ei taha seda," laususin ma pead suurt tõstmata tema poole üles vaadates. Ta ainult naeratas, tõstis jala vanni servale võimaldades mulle parema juurdepääsu ja sulges silmad. Järgnev tunnike kadus lustides kui linnutiivul. Hiljem köögilauas kohvil ja võileibadel hea maitsta lastes jõudsime kokkuleppele, et tema võtab auto ja sõidab maale, mina järgnen talle alles järgmisel hommikul. "No mis see siis on, lasid nad sind puhkusele või ei," polnud ta rahul. "Lasid, lasid, aga ma lubasin enne veel ühe asja ära teha, kui päris ära jään," katsusin asja siluda. Ta tuli ja paitas hellalt mu põske, vaatas silma ja ütles: "Sa lased neil ka liialt oma seljas sõita." Kehitasin vastuse asemel õlgu. Ta pistis suhu oma viimase võileiva tüki, tühjendas kohvitassi, limpsis ükshaaval puhtaks oma sõrmed, endale seejuures kiimase muige näole manades ja lõi käed kolme plaksuga vastamisi puhtaks. Kogu selle tegevuse aja vaatas ta ainiti minu poole. Nüüd tuli ta aeglaselt nõtkel sammul lähemale, peatus viivuks, kummardus ja suudles mind kirglikult huultele. Siis ta tõusis, võttis toolileenilt oma käekoti ja läks. "Ole nii kallis ja pese palun minu tass ka ära!" hüüdis ta veel üle õla. Kuulsin, kuidas ta esikukapilt kõlinal võtmed võttis, siis klõpsatas välisuks. Nüüd polnud enam aega viivitada. Kähku otsisin endale midagi ranna jaoks sobilikku selga, lükkasin päikeseprillid uuesti ninale ja läinud ma olingi. Veel kunagi ennem polnud mu sisemuses sellist magusat kripeldust olnud kui nüüd, ometi olin varemgi teiste naistega kohvikus istunud ja juttu vestnud küll tööasjus, küll niisama. Kinoski olin mõned korrad aega veetnud. Aga seekord oli kuidagi teisiti... Leidsin nad ühe suvila taga lival peesitamas ja juttu vestmas. Kõhuli, näod teisele poole pööratud ei saanud nad kuidagi mu lähenemist märgata. Seadsin end ankrusse neist mõne meetri kaugusele. Laotasin rätiku liivale ja heitsin plätud jalast. Sooh... Siin ma nüüd olen, mis saab edasi. Ta oli oma topil mõlemad paelad lahti sidunud ja lesis seal. Astusin mõne sammu ligemale ja laususin häält meelega madalaks muutes aeglaselt: "Ilus ilm täna?" Minu hääle peale pööras ta end välkkiirelt ja jäi oma poolalastuses mõneks sekundiks paljas ülakeha minu poole pööratuna kätele toetuma. Viimaks sain neid pallikesi ilma igasuguse segava katteta silmitseda ja need meeldisid mulle. Kergitasin sõnagi lausumata kulmu, tema punastas juuksejuurteni ja asus kärmesti paelu uuesti kinni köitma. Taandushin ja jäin tema poolset sammu ootama. Eemal rannas mängis kaasakiskuv muusika, päikesel oli veel paar palavat tundi pakkuda ja mahe meretuuleke veeretas randa kerget lainevirvendust. End lüval välja sirutades ja kopsud viimseni täites tundsin, et elu on igati elamist väärt. Lamasin selili suletud silmadega, kui korraga langes mu näole vari. Avasin silmad ja nägin enda ees tumedat siluetti, millel olid õlgadeni juuksed ja mis kuulus naisele. Ajasin end küünarnukkidele ja jäin ootama, et silmad valgusega harjuks. Ta laotas oma rätiku otse minu oma kõrvale, istus maha ja ulatas mulle päevituskreemi tuubi. "Aga su sõbranna, kuhu tema kadus?" üritasin temast mööda piiluda. "Ah see. See oli mu noorem õde. Ta läks koju." Mhmh, selge. Plika saadeti jalust ära. Pigistasin tubli portsu kreemi peopesale ja ulatasin tuubi tagasi. Kükitasin ta selja taha ja asusin ta õlgu masseerima. Ta seljale jäid alul ebaühtlased valged jutid, aga tasapisi need kadusid asendudes kerge läikega, mis tema sügava päevitusega nahka veelgi ahvatlevamaks muutis. Nägin, et ta silmad olid taas suletud ning ta õõtsus mu liigutustega rütmiliselt kaasa. "Su käed on nii head ja tugevad, oled sa kunagi massööri ameti peale mõelnud," virgus ta viimaks oma unelmast. "Ei, aitäh, mul on juba töö," istusin oma linale tagasi," aga seda ametit on mulle ennegi soovitatud." Naeratus segunes noogutusega. Nii me siis istusime ja lobisesime maast ja ilmast, vahel sekka käisime mõned korrad merest jahutust otsimas, sest päevane palavus ei tahtnud veel kuidagi järele anda. Sain teada, et ka tema töötab siin Pärnus, et tal on oma elamine ja kavaler. Küsimusele, kas ta on õnnelik, vastas ta peale väikest mõttepausi: "Aga mis on õnn? Kui vaadata seda, et mul on kõik olemas, mida ma elus kõige rohkem hindan, siis jah, ma olen õnnelik. Aga kunagi ei või sellega liiga rahule jääda, mis sul juba käes on, sest paigalseis on minu jaoks tagasiminek." Need sõnad on väärt meeldejätmist, mõtlesin endamisi, aga kuuldavalt ütlesin: "siis on ju tore." Kippus juba kergelt hämarduma, kui me leidsime, et peaks kuhugi minema. Aga et õhtu oli nii soe ja vaikne, siis koju me veel küll minna ei tahtnud. Ta tegi ettepaneku muuli poole jalutada. Tabasin ta silmis uuesti selle sädeme, mida ma päeval juba näinud olin. "No nii, see tüdruk täna lihtsalt jalutuskäiguga küll ei lepi," mõtlesin endamisi. Sammusime liivas, mis peitis endas veel päevasooja. Peale meie hulkusid rannas veel ringi vaid mõned üksikud inimesed. Paistis, et ka nemad olid võlutud tänase õhtu sumedusest. Jõudsime muulile. Ja nii kaugele kui silm võttis, ei paistnud seal ühtegi hingelist. Ma juhtisin ta tähelepanu sellele, kuid ta ei paistnud seda märkavatki. Ta jalutas minust mõne sammu eespool. Hetkeks oli tekkinud vaikus, ainult vähesed lained jooksid tasasel vulinal vastu kive ja kadusid. Siis ta peatus, asetas kingad ja kokkupandud riided suuremale kivile, ajas end aeglaselt sirgu ja mulle otse silma vaadates hakkas selja taga paelu lahti päästma. Ka püksikud olid tal paeltega. Ja seal ta siis seisis täies oma hülguses täpselt nii, nagu teda loodi. See keha oli lihtsalt jumalik. Tema suurepärane vorm jäi püsima ka siis, kui ta riided ära võttis. Ta õlad olid kaunid ja ümarad, ta rinnad pringid, mitte liiga suured ega ka liiga väikesed, nibud sihtisid otse ettepoole. Ta kõht oli lame ja puusakaar justkui kätega voolitud. Isegi Veenus oleks teda kadestanud. Ja see shokolaadikarva pruun jume... ma lihtsalt pidin seda limpsida saama. Päike oli ammu kadunud silmapiiri taha, aga temast oli veel näha vaid kerge punetus kohas kus meri ja taevas kokku said. Ma pole küll suuremat sorti romantik, aga see, kuidas alasti naine vaikselt loksuva mere ja ehapuna taustal kaugusesse jalutab, oli omaette vaatepilt. Nii me seal hüplesime kivilt kivile ja otsisime kividelt erinevaid kritseldusi, ikka nimi ja kuupäev juures. Äkki ta tuli, surus end tugevasi minu vastu. Vaatas ainiti silma ja ütles: "Tead, ma tahaksin endast ka siia mingi mälestuse maha jätta, aga mitte nii, et see kõigile lugeda ja jalgupidi tallata on. Ma tahaks midagi sellist, millel vaid minu jaoks tähendus on." Pakkusin välja, et me võiksime ta nime mõne servapealse kivi peale kratsida ja võimalikult veepiiri ligidale. Siis ei tallata selle otsas ja kui sammal selle varsti kinni katab, siis ei näe seda ka keegi. "Ei tõsiselt, ma tahaks tõesti midagi, et oleks hiljem siia tagasi tulles midagi, mis tänast sumedat õhtut aitaks meenutada. Aga ma tahan, et märk ei jääks mitte siia," ta osutas sõrmega maa poole, "vaid siia," ta asetas käe oma vasakule rinnale. Tegin nii naiivse näo kui oskasin ja ütlesin: "nii ilusat tissi ei raatsiks küll mingi naela või mõne muu orgiga kriipima hakata!" "Sa tead küll, mis ma mõtlen," silitas ta mu paremat põske. Muidugi ma teadsin ja kuidas veel. Surusin ta huultele tulise suudluse. Tüdruk oli mu käte vahel kui sulavõi. Taipasin, et ta on kõigega nõus. Andsin talle õrnalt märku, et ta heidaks selili samale kivile, millel me seisime. See on just nagu selle jaoks kohe siia toodud. Põlvitasin ta kõrvale ja hakkasin õrnalt tema keha alguses silitama ja siis masseerima. Ta sulges silmad ja ainult nohises mõnust. Ka mina nautisin täiega oma tegevust. Kummardusin ja suudlesin teda õrnalt ühele nibule. Mõnuoige saatel kerkis see magus rind mu suule järele. kui ma end uuesti sirgu ajasin. Kordasin sama teise tissiga. Ta selg läks nõkku ja jalad avanesid pisut. Kogu ta keha suudlustega kattes libisesin tasapisi allapoole. Üksikud tõmblused asendusid järjest rohkem väänlemisega. Tasasest mõminast said sügavad ohked. Ühtäkki ta virgus ja aitas mul ujumispükstest vabaneda. Nüüd oli mu väikemees vaba igasugustest kitsendustest ja kasutas seda paisumiseks. Mu näkineid silmitses mind pealaest jalatallani ja muheles. Iseäranis köitis ta tähelepanu mu au ja uhkus. Ta nihkus mulle lähemale ja imes mu peenise oma suhu kui vähegi sai. Tegi keelega ümber otsa seda tugevasti surudes mõned kiired ringid ja tõukas selle siis suust välja. Oo... see tunne oli jumalik. Mu keha hakkas elama oma elu ja tegema omi liigutusi, mis ta ise heaks arvas. Seni kaua kui tema mu tilliga ametis oli, võtsin ma tema tussu ette. Silitasin vaba käega ta reisi ja sääri, samal ajal kui teine käsi ta juustes sasis. Ta lisas kiirust. Minagi jõudsin iga korraga ta pilule üha lähemale. Ma ei tahtnud kiirustada, vaid naudingut suurendada ja tasapisi tippu jõuda. Kui mu käsi vastu ta kliitorit puutus, ta peaaegu kiljatas. Ta lasi mu riista suust välja, ja heitnud pea kuklasse, tõi kuuldavale sügava oige. Ta vabises üleni, kui ta selili heitis. Haaras käega mu munnist ja juhtis oma pilu juurde, mis juba kaugelt väljast märg oli. Lustipulk oli paigas, ootasin pisut, siis sisenesin temasse jõuliselt ja põhjani. Tüdruk oli lausa hullumas. Ta püüdis minu järele haarata ja siis jälle käed vastu naaberkivi end mulle vastu suruda. Oma keelepaelu ei suutnud ta enam ammu kontrollida ja nii pääses valla üks kiimasem ohe kui teine. Sellist jutulindu on ju lausa lust nikkuda, üksi tema kuulamine ajab kõvaks. Just siis, kui mulle tundus, et ta kohekohe on teel paradiisi, ta tõusis ja istus ühele veealusele kivile. Kui ta selili laskus jäid nibud pinnale. Merelained õõtsutasid ta rindu. Ta sosistas: "Tule!" Soe vesi hellitas meie kehasid ja lainetus aitas rütmi üles võtta. Tundus justkui hõljuks me kusagil pilve peal. Seda tunnet ei saa sõnadesse panna, et seda mõista, peab selle ise läbi elama. Seal me siis olime kui hülged kaelastsaadik vees. Peale selle, et see tüdruk oskas keelega osavalt ümber käia, mõistis ta oma tupelihastega ka üht-teist huvitavat teha. Ta suutis neid tugevastipingutada ja samas jälle nii lõdvaks lasta, et midagi tunda polnud. Kui ta mind pigistas, oli mul tunne, et olen täielikult kinni jäänud. Enam ei pääsenud edasi ega tagasi. Tal oli üks nõks veel varuks. Oma võru hoidis ta ümber mu munni parajalt pinges ja siis hakkas mind vaheldumisi sisse imema ja uuesti välja pressima. Sellest tekkiv nauding oli lihtsalt fantastiline. Aga ta muutis kogu aeg oma tegevust. Pineutas kõvasti vitu kokku kui mind välja pressis. Sisse imemist alustas sama pingega, aga siis ootamatult päästis mind oma pitsitusest ja mu munn lupsas valju lurtsatusega põhjani. Tüdruk oli pidevas liikumises, mis tegi raskeks ära arvata, mis ta minuga järgmiseks ette võtab. Niisama järsku kui ta vette oli läinud, niisama järsku ronis ta sealt ka välja. Otsis sobiva kivi ja heitis sellele kõhuli nii, et pepu jäi peast kõrgemale. Asusin talle selja taha. Aga ma ei jõudnud veel temasse siseneda, kui ta mul munni tugevasti pihku haaras ja selle hoopis oma urruaugu kohale sättis. "Ja nüüd palun raksuga põhjani!" Sündigu sinu tahtmine, mõtlesin endamisi ja andsin tuld. Vali karjatus pääses ta huulilt ja pea lendas hooga kuklasse. Paistis, et seegi auk oli tal tuulutamisega harjunud, sest sedagi oskas ta suurepäraselt kasutada. Vahest ehk isegi tugevamini. Ta võnked muutusid üha tugevamateks ja ta järjest sügavamaks muutuvatesse ohetesse sigines üha rohkem värinat. Lõpp ei saanud enam kaugel olla. Korraga tõmbus ta üle keha pingule ja kähises: "Pane nüüd täiega." Tema sulgurlihas haaras munni nii tugevasti oma embusse, et mul tekkis tunne, et mu munn lõigatakse lihtsalt pooleks. Aga midagi sellist ei juhtunud ja ma jätkasin vapralt rammimist. Veel hetk ja mu hinge kogunes selline joovastus, mida ma juba tükil ajal polnud tunda saanud. Kui erutust pikalt ja tasapisi üles kruvida, on lõpptulemus palju mõjuvam. Kähkukas on seevastu nagu kulutuli: suts ja kadunud. Neid kahte tarkusetera jagasin ma temaga, kui me pärast selili kividel lebasime ja ootasime, millal jõud me kurnatud kehadesse uuesti tagasi tuleb. Ta nõustus minuga täielikult. Seal sedasi lesides rääkis ta mulle, et tal on Ülejõel kusagil üks pisike massaazituba. Ja veel lubas ta, et tutvuse kaudu võib sealt saada palju põhjalikumat teraapiat kui tavaliselt. Ma lubasin ta üles otsida... Loetud: 6929 korda, kommentaare: 0
|
|